ESIMENE VAKTSIINITÜSISTUSI KÄSITLEV KONVERENTS EESTIS: Irja Lutsari ettekande kriitiline analüüs; koroonavaktsiinid pole Eestis ohutumad kui mujal maailmas

Kaari Saarma, Covid-19 uurija, MSc molekulaarbioloogias

Tallinnas toimus 18. oktoobril koroonavaktsiinide tüsistusi käsitlev konverents. Tegemist on esimese konverentsiga Eestis, kus räägiti avalikult koroonavaktsiinide kõrvaltoimete problemaatikast ning lisaks lahati ka suvel loodud vaktsiinikahjude fondi puudusi.

Konverentsi korraldas organisatsioon MTÜ Ikkagi Inimesed, mis esindab kahjukannatajaid, kelle tervis halvenes märgatavalt peale Covid-19 vaktsineerimist. MTÜ eesmärk on muuta ühiskonnas suhtumist vaktsiinist põhjustatud terviseriketega inimestesse ning rääkida kaasa ka vaktsiinikahjude fondi küsimustes.^[1]

Konverentsil esinesid ettekannetega MTÜ Ikkagi Inimesed juhataja Riina Kütt, molekulaarbioloog ja õiguskantsleri nõunik Martin Kadai, advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff, immunoloog Sirje Rüütel Boudinot, neuroloog Toomas Toomsoo, endine teadusnõukoja juht Irja Lutsar ning riigikogu liige ja hematoloog Hele Everaus. Konverentsi modereeris ERR-i ajakirjanik Deisi Helemäe-Sarv.

Konverentsi ettekandeid oli võimalik kuulata otseülekandena ja lisaks on konverents järelvaadatav MTÜ Ikkagi Inimesed Facebooki lehel ja YouTube’i kanalis.^[2]

Konverentsi esinejad ja ettekanded

1. Sissejuhatus, ajakava, teemade ja osalejate tutvustus
Deisi Helemäe-Sarv – moderaator ^[3]

2. "Haigeks teeme tasuta, aga tervenemine on su oma mure. Mis saab edasi?”
Riina Kütt - MTÜ Ikkagi Inimesed juhatuse liige ja kahjukannatajate esindaja ^[4]

3. “Vaktsiinikindlustuse süsteemi tuleristsed”
Martin Kadai - molekulaarbioloog, õiguskantsleri nõunik ^[5]

4. "Vaktsiinikahjude kindlustuse olemus ja probleemid SARS-CoV-2 vaktsiinide kontekstis“
Jaanika Reilik-Bakhoff - advokaat, advokaadibüroo Pallo&Partnerid ^[6]

5. “Vaktsiini kõrvalmõju võib tunduda leebe, kuid pikas perspektiivis on ka leebe kõrvalmõju muret tekitav”
Sirje Rüütel Boudinot – immunoloog ^[7]

6. “Kahjukannatajate ravimine neuroloogi pilgu läbi”
Toomas Toomsoo – neuroloog ^[8]

7. “Põhjustest miks Covid vaktsiini kõrvalnähud tekivad”
Irja Lutsar - teadusnõukoja juht kuni 2022  ^[9]

8. “Mitme tule vahel ehk kuidas aidata vaktsineerimisjärgsete kestvate terviseprobleemidega inimesi”
Hele Everaus – hematoloog, onkoloog, riigikogu liige ^[10]

9. Kokkuvõte ja lõpusõnad
Riina Kütt - MTÜ Ikkagi Inimesed juhatuse liige ja kahjukannatajate esindaja ^[11]

Uus vaktsiinikindlustuse süsteem pole oma eesmärke täitnud 

Õiguskantsleri nõuniku Martin Kadai sõnul on Eesti vaktsiinikindlustuse süsteem loodud eesmärgiga suurendada usaldust vaktsiinide vastu ning parandada seeläbi ka inimeste soostumust vaktsineerida. Paraku pole uus süsteem oma eesmärke täitnud.

Vaktsiinitüsistustega kannatanuid esindanud advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff tõi välja tõsiseid puudusi nii uues seaduses kui ka Haigekassa ja Ravimiameti otsustes.

Vaktsiinikahjustuste raporteerimis- ja menetlusprotsess on ebakorrektne nii juriidiliselt kui ka sisuliselt ning üliväike rahuldatud taotluste arv (19) ei näita mitte seda, et meil on nii vähe vaktsiinikahjustustega inimesi, vaid hoopis probleeme kahjutaotluste menetluses.

Statistika näitab, et Eesti Ravimiamet, koostöös Haigekassaga, hoiavad enda käes üht kaheldava väärtusega rekordit. Nimelt on Eestis kõigist vaktsiinikindlustuse taotlustest seni rahuldatud vaid 1,6%, samas kui Soomes on vastav näitaja 50% ja Jaapanis koguni 80%. Üheski teises riigis pole rahuldatud taotluste protsent nii madal kui Eestis.

Ent vaktsiinitüsistuste kompensatsioon pole kannatanute ainuke ega tähtsaim murekoht. Suurem katsumus on ühiskonnas kannatanute suhtes seni valitsenud negatiivsed hoiakud ning seda nii vaktsiine pooldavate kui ka nende suhtes kriitiliste inimeste poolt. Tüsistustega inimesed on justkui kahe tule vahel – vaktsiinipooldajad keelduvad sageli uskumast tüsistuste olemasolu ja vastased valivad kaasatundmise asemel hoopis parastamise. Mõistmist on raske leida ka arstidelt. Tihti vihjatakse patsiendile, et tema vaktsiinitüsistus võib olla hoopis psühhosomaatiline häire.

Vaktsiinikahjude eitamise tõttu jäävad kannatanud sageli ilma nii õigest diagnoosist kui seeläbi ka ravist. Nii kannatas Riina Kütt 9 kuud, enne kui sai korrektse diagnoosi ja seejärel ka ravi. Kütt tõi mitmeid konkreetseid näiteid, mida tuleks andmete korrektse kogumise tagamiseks ette võtta. Näiteks juhul, kui arst pole kindel, kas inimese tervisehäirel ja vaktsiinil on põhjuslik seos, peaks ta digiloos kasutama spetsiaalset koodi “U12.9 - Covid-19 vaktsiini põhjustatud soovimatu mõju, täpsustamata”. Kütiga kontakteerunud u viiekümnest kannatanust vaid ühel oli arst seda koodi kasutanud ja ka sel juhul kaasuvana.

Reilik-Bakhoffi tõi näite teisest kindlustusvaldkonnast: kui tormikahju puhul ei saaks kindlustuselt 98% taotlejatest hüvitist, siis poleks probleem ilmselgelt mitte taotlejais, vaid süsteemis. Reilik-Bakhoffi sõnul oleks mõistlik kannatanuid usaldada. Potentsiaalne vaktsiini tõttu kannatanu ei pea hakkama tõestama, et ta ei valeta, vaid kõrgema usalduse printsiip peaks laienema ka vaktsiinikahjustustele.

Neuroloog Toomas Toomsoo rääkis oma kogemusest vaktsiinikahjustustega inimeste ravimisel ja neuroloogiliste probleemide tekkepõhjustest. Ta rõhutas, et sümptomid võivad olla sarnased nii pika covidi kui vaktsiinikahjustuse puhul. Dr Toomsoo sõnul pole mõistlik oodata suuremahuliste randomiseeritud uuringute poolt kinnitatud ravijuhendeid, sest kannatanud vajavad arstiabi kohe, mitte alles aastate pärast.

Aspireerimata süstimine võib tõsta vaktsineerimise riske

Immunoloog Sirje Rüütel Boudinot kirjeldas enda läbipõdenuna saadud vaktsineerimisjärgseid kõrvaltoimeid ja tüsistuste võimalikke bioloogilisi mehhanisme. Samuti juhtis ta isikliku kogemuse abil tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on vaktsiinide süstimine aspireerides, et vältida vaktsiini sattumist veresoonde. Aspireerimine tähendab, et enne vaktsiini süstimist lihasesse tõmmatakse süstla kolbi pisut tagasi, veendumaks, et süstlasse ei tule verd, mis viitaks nõela sattumisele veresoonde.

Taanis ja paljudes muudes riikides süstitakse koroonavaktsiine aspireerides, et muuta vaktsineerimine nõnda patsiendi jaoks ohutumaks. Eestis soovitatakse süstida koroonavaktsiine endiselt aspireerimata. Ravimiameti ohutusjärelevalvebüroo juhataja Maia Uusküla ei näe vaktsiini veresoonde sattumises probleemi, sest kui nõel peaks sattuma väikesesse soonde, siis viib see tema arvates vaktsiini vaid sügavamale lihasesse.

Aspireerimisest kui vajalikust meetmest pole seni rääkinud keegi meie staararstidest, kuigi teema muutus aktuaalseks juba mullu suvel, kui avaldati uuring, milles hiirtel veeni süstitud mRNA-vaktsiin põhjustas südamelihasepõletikku.^[12]

Vaktsiinijärgsete terviseprobleemide lahenduste toetusrühm Riigikogus

Dr Hele Everausi algatusel moodustasid Riigikogu liikmed uue vaktsiinijärgsete terviseprobleemide lahenduste toetusrühma, mille eesmärk on toetada riigi vaktsineerimisprogrammi arendusi, sealhulgas vaktsineerimisjärgsetele terviseprobleemidele professionaalsete lahenduste leidmist. Vaktsiinijärgsete terviseprobleemide lahenduste toetusrühma esimees on Hele Everaus ja sellesse kuuluvad Jüri Jaanson, Viktor Vassiljev, Helle-Moonika Helme, Heljo Pikhof, Helmen Kütt, Tõnis Mölder, Tarmo Kruusimäe, Ivi Eenmaa, Priit Sibul, Kristina Šmigun-Vähi ning Aadu Must.

Vaktsiinitüsistuste problemaatika lahendamine vajab konverentside seeriat

Konverentsi ettekannetega tehti esimene ettevaatlik samm vaktsiinitüsistuste probleemi tunnistamises. Seekordse konverentsi fookusest jäid välja mitmed olulised teemad, mis vajaksid põhjalikku käsitlemist, et a) aidata inimestel teha teadlikku valikut enda või lähedase vaktsineerimise osas, b) aidata kannatanutel saada parimat võimalikku ravi.

1. Ravimiohutuse seadusandluse hämmastav paradoks: vaktsiinidele kehtivad leebemad nõuded kui ravimitele, kuigi vaktsiine manustatakse ennetavalt tervetele inimestele ja ravimeid haigetele, kelle puhul on kõrgem ohutase põhjendatud.

2. Eestis pole ühtegi ametlikku ravijuhist vaktsiinitüsistuste raviks. Samas on muus maailmas mitmed arstide organisatsioonid välja töötanud ravijuhendeid, millega on saadud väga häid tulemusi.^{[13] [14]} Oktoobris toimus pika covidi ja vaktsiinitüsistuste ravi teemal rahvusvahelise konverents, mis on järelvaadatav.^{[15] [16]}

3. Vaktsiinikahjude käsitlemisele teaduskirjanduses ja meedias kohaldub ulatuslik tsensuur. Sageli ei toeta avaldatud uuringute andmed uuringu kokkuvõtet ja järeldusi.

4.  Erinevate vanusegruppide kohta on vaja põhjalikke kasu ja riski analüüse.

5. Koroonavaktsiinid lubati turule ilma piisavate uuringuteta. Näiteks vaktsiinide biodistributsiooni, farmakokineetikat ning kantserogeenset (vähki tekitavat) ja genotoksilist (geneetikat mõjutavat) potentsiaali selgitavad uuringud kas puudusid täielikult või olid äärmiselt puudulikud.

Antud nimekiri pole lõplik. Kuna oluline osa koroonavaktsiinidega seotud informatsioonist ei ole erinevate infosulgude tõttu laiema avalikkuse ette jõudnud, pole Eesti elanikel tänaseni võimalik teha informeeritud otsust enda või lähedase vaktsineerimise suhtes. Lisaks on raske leida mõistmist ja adekvaatset ravi vaktsiinitüsistuse korral. Antud konverents astus suure sammu nende probleemide kõrvaldamiseks. Juba ainuüksi see, et vaktsiinitüsistusega inimesed korraldasid konverentsi oma terviseprobleemide kiuste, on imetlusväärne.

Prof Irja Lutsari ettekanne sisaldas kaheldavaid väiteid

Konverentsi ettekanded olid kompaktsed (15-20 min) ja selged, mistõttu tasub parima ülevaate saamiseks järelvaadata neid täies mahus. Ent prof Irja Lutsari ettekanne nõuab vaatajalt kriitilist valvsust, kuna sisaldas mitmeid kaheldavaid väiteid. Ettekanne toetas vaktsiinide kasutust ja pisendas vaktsiinidega seotud riske. Toon konkreetseid näiteid ilmestamaks teatud väidete küsitavust, koos teemadega, mis vajavad põhjalikumat käsitlust.

Prof Lutsari sõnul oli Covid-19 vaktsineerimise eesmärk algusest peale ennekõike vältida rasket haigust ja haiglate koormust (mitte nakatumist). Ometi pole ei Lutsari ega ka Teadusnõukoja senised soovitused olnud selle väitega kooskõlas. Näiteks sunniti valitsuse korraldusega mullu sügisest tänavu kevadeni vaktsineerima ka üle 12-aastaseid lapsi, noori ja läbipõdenuid, keda raske haigus pole kunagi ohustanud.

Samuti pole ei endised ega praegused Teadusnõukoja liikmed avalikult kritiseerinud Politsei ja Kaitseväe juhatuse korraldusi (mis olid konverentsi toimumise ajal jõus) nõuda oma töötajatelt ehk valdavalt noortelt meestelt vaktsineerimist, kuigi alla 40-aastastel meestel ei kaalu vaktsiinidega saadud kasu üles nendega kaasnevaid riske. Rääkimata sellest, et vaktsiinid ei hoia ära nakatumist ja nakkuse edasikandumist.

Vaktsiinide kaitse muutub aja jooksul negatiivseks ka raske haigestumise vastu

Lutsar tunnistas, et vaktsiinide kaitse nakatumise vastu langeb aja jooksul, ent jättis miskipärast mainimata, et kaitse muutub 3-4 kuud pärast vaktsineerimist negatiivseks - ehk vaktsineeritutel on suurem risk haigestuda kui vaktsineerimata inimestel.^[17] Negatiivset efektiivsust oli täpsemal vaatlusel näha ka Lutsari enda ettekandes näidatud slaidilt, ent millegipärast hoidus ta sellele tähelepanu juhtimast.

Negatiivset efektiivsust kinnitavad arvukad uuringud, mida ühendab asjaolu, et nende kestus oli piisav ehk neid ei katkestatud liiga vara negatiivse efektiivsuse märkamiseks. Teisalt enamik uuringuid, mille alusel vaktsiinid said müügiload, jälgisid ohutust ja efektiivsust vaid 2-3 kuud.

Lutsar rõhutas, et kuigi kaitse nakatumise vastu kaob, on see raske haigestumise vastu püsiv. Tõestuseks oma väitele näitas ta pilti uuringust, milles kaitset oli jälgitud kõigest 5 kuu vältel. Võrrelgem nüüd Lutsari väiteid mahuka Rootsi uuringuga, mis käsitles 9 miljoni inimese andmeid - tolles uuringus jälgiti Pfizeri, Moderna ja AstraZeneca vaktsiinide efektiivsust 13 kuu jooksul. Sealt selgus, et omikron tüve ajal muutus vaktsiinide kaitse nakatumise vastu negatiivseks u 3 kuud pärast teist vaktsiinidoosi. Ning vähe sellest, 11 kuu möödudes oli vaktsineeritutel ligi 100% suurem risk nakatuda omikroniga kui vaktsineerimata isikutel. Kuigi kaitse hospitaliseerimise vastu oli 9 kuu järel 40%, muutus ka see drastiliselt negatiivseks pärast 11 kuu möödumist ning seda kõigi kolme nimetatud vaktsiini puhul.^[18]

Lutsar väitis, et kõik koroonavaktsiinid on head hoidmaks ära rasket haigust ja haiglaravi vajadust, ent Rootsi uuringu andmed ei kinnita seda. Isegi USA CDC andmetel (mis võrreldes muude uuringutega näitavad vaktsiine tavaliselt paremas valguses) oli 44% Covid-19 hospitaliseeritutest vaktsineeritud 3 või 4 doosiga.^{[19] [20]}

Lisaks kinnitas Lutsar, et vaktsiinid väldivad surma. Hilisemal slaidil selgus aga, et Eestis on tänaseks u 50% Covidi tõttu hospitaliseeritutest ja surnutest olnud vaktsineerimiskuuri lõpetanud inimesed. Arvestades sellega, et eakate vaktsineeritus on u 77%, tuleb tunnistada, et vaktsiinide kaitse hospitaliseerimise ja surma vastu on olnud kesine.

Rootsis läbi viidud uuring kinnitab paljude riikide statistikat ka selle kohta, et suurema haigestumise (ehk negatiivse efektiivsuse) ärahoidmiseks, tuleks vaktsineerituid iga 4-5 kuu järel uuesti süstida. Ent iga uus doos toob endaga kaasa riski vaktsiinide kõrvaltoimeteks. Lisaks ei ole immuunsüsteemile kasulik tõhustada seda pidevalt ainult ühe haigustekitaja vastu.^[21]

Kas koroonavaktsiinid ikka aitavad päästa elusid?

Koroonavaktsiinid on aidanud vähendada Covidi põhjustatud hospitaliseerimist ja suremust. See aga ei tähenda ilmtingimata seda, et vaktsiinid on aidanud meil elusid päästa. Kui vaktsiinide tõttu kasvab hospitaliseerimine ja suremus muudel põhjustel, pole elude päästmisest võimalik rääkida enne, kui on läbi viidud korralik kasu ja riski analüüs, mis näitaks veenvalt, et kasu on olnud suurem kui kahju.

Vaktsiinide kasu ja riski suhet oli võimalik usaldusväärselt analüüsida vaid seni, kuni kliinilistes uuringutes oli säilinud platseebo- ehk kontrollgrupp. Paraku kaotati platseebogrupid ennetähtaegselt ning sellega võeti võimalus hinnata vaktsiinide ohutust täiskasvanutel 6 kuu ja lastel juba 2 kuu möödumisel.

Varasemate vaktsiinide ohutusuuringud on kestnud 2-5 aastat. Koroonavaktsiinid said erakorralise kasutusloa vaid 2 kuud kestnud ohutusuuringute järel. Just seetõttu oli ülioluline platseebogruppide säilimine 2 aastaks, nagu ka algselt oli kokku lepitud. FDA rõhutas veel mõni kuu enne erakorralise kasutusloa andmist, et platseebogruppide säilitamine on kriitilise tähtsusega vaktsiinide ohutuse ja efektiivsuse hindamiseks.^[22]

Analüüsides Pfizeri kliinilise uuringu 6 kuu andmeid (kuni oli säilinud platseebogrupp) selgus, et vastupidiselt ootustele ei aidanud vaktsiinid üldsuremust vähendada. Vastupidi, üldsuremus oli vaktsineeritute seas suurem kui platseebogrupis, mis oleks pidanud olema esimeseks ohumärgiks ametnikele, kes neid andmeid analüüsisid.^{[23] [24]}

Väljaandes Vaccine avaldatud uuringu põhjal oli nii Pfizeri kui Moderna kliinilises uuringus osalejatel tõenäolisem saada vaktsineerimise tagajärjel raske kõrvaltoime kui sattuda Covid-19 tõttu haiglasse.^[25] Moderna uuringus oli vaktsineeritutel tõsiste kõrvaltoimete ülemäärane risk 15,1 juhtumit 10 000 uuringus osaleja kohta, samas kui Covid-19 haiglaravi riski vähenemine platseeborühmaga võrreldes oli 6,4/10 000. Pfizeri uuringus oli tõsiste kõrvaltoimete ülemäärane risk 10,1/10 000, samas kui Covid-19 haiglaravi riski vähenemise määr oli 2,3/10 000. Kliiniliste uuringute ajal levis algne wuhani tüvi ja läbipõdenute osakaal ühiskondades oli väike (enamikes alla 30%). Tänasel päeval oleks kasu ja kahju suhe veel enam vaktsiinide kahju poole kaldu, kuna enamik inimesi on tänaseks haiguse juba läbi põdenud ja seega kaitstud raske haiguse vastu. Lisaks on omikron tüve puhul risk haiglasse sattuda märgatavalt väiksem kui wuhani või alfa tüvede puhul.

Dr Aseem Malhotra analüüsi põhjal pole tänasel päeval isegi eakatel võimalik mRNA vaktsiinidest kasu saada. Selleks, et ära hoida üks Covid-19 poolt põhjustatud surmajuhtum, tuleb üle 80-aastaste puhul vaktsineerida 7300 inimest. Tõsiste kõrvaltoimete esinemissagedus on kliiniliste uuringute põhjal vähemalt 1/800, aga päriselus veelgi kõrgem.^{[26] [27]}

Liigsuremus

Enamikke kõrge vaktsineeritusega riike räsib tänaseks liigsuremus, mis pole Covidiga seotuga. Näiteks Austraalias oli 2022. aasta esimeses pooles üldsuremus 17% kõrgem kui varasemate aastate keskmine.^[28]

Ühendkuningriigis (ÜK) on tänavu, seda nii enne kui pärast kuumalainet, tuvastatud u 15% liigsuremus.^[29] Alates maist 2022 on ÜK-s olnud 24 440 liigset Covidiga mitte seotud surma, mille põhjuseks on peamiselt südame- ja veresoonkonna haigused.^[30] Liigsuremus esineb kõikides vanusegruppides, kahjuks ka noortel. Nt. Inglismaal on olnud 0-24 aastastel liigsuremus 2021. a maist alates. On hästi teada, et seda vanusegruppi koroona ei ohusta.^[31] Hämmastaval kombel ei paista viimaste aastate jooksul koroonakriisi juhtinud spetsialistid ega meedia märkama liigsuremuse probleemi. ÜK spetsialistid, kes lõid 2020. a märtsis meedias häirekella, kui nädalas oli 1379 liigset surma, olid samas 2022. a oktoobris hääletud, kui liigsete surmade arv nädalas oli tõusnud 1822-ni.

USAs on 2020. a juunist 0-24 aastaste vanusegrupis kokku 17 000 liigset surma. Kui eakate liigsuremus oli ilmne juba 2020. a märtsis, siis alla 24-aastasel täheldati samal ajal alasuremust.^{[32] [33]}

Liigsuremust saab vaid osaliselt siduda kuumalainetega, sest paljudes riikides esines liigsuremust ka ajal, mil kuumalainet polnud. Peale selle on paslik küsida, kuidas peab kuumalainele vastu vaktsiinide poolt kahjustatud süda ja veresoonkond? Selle asemel, et teemat uurida, põhjendatakse meedias äkksurmasid vägagi veidrate põhjustega nagu kõhuli magamine, teleri vaatamine, liiga aktiivne rohimine aias vms. Ilma teemat korralikult uurimata ei saa väita, et vaktsiinid põhjustaksid liigsuremust, ega seda ka välistada.

Tänavu kevadel ajakirjas Nature avaldatud Iisraeli uuring näitas näiteks, et 16-39-aastaste hulgas on esmaabikutsete arv ägeda koronaarsündroomi ja südameseiskumise tõttu kasvanud 25%, ning see oli tugevalt seotud just mRNA vaktsiinidega, mitte koroona põdemisega.^[34]

Lutsar väitis, et liigsuremus pole vaktsineerimisega seotud. Ta võrdles selle kinnituseks Eesti maakondade vaktsineerituse taset liigsuremuse määraga ja leidis, et nende vahel puudub seos. Ometi oleks korrektse järelduse tarvis vaja vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimeste üldsuremust võrrelda vanusegrupiti, mitte kaudselt maakondade suremuse määra kaudu, mida mõjutavad lisaks vaktsineerimisele arvukad muud tegurid.

Ettevaatlikuks võiks teha ka ÜK statistikaameti (Office for National Statistics, ONS) suremuse andmed aastast 2021. Andmeid analüüsinud teadlased (prof Norman Fentoni jt) leidsid, et vaktsineerimine ei vähendanud üldsuremust. Pigem esines üldsuremuses tõus vahetult pärast vaktsineerimist.^{[35] [36]} Vaktsineerimata inimeste hulgas tekkis liigsuremus sama vanusegrupi vaktsineerimise haripunktis. Teisisõnu jäi üle 80-aastaste vaktsineerimata inimeste suremuse haripunkt samasse aega, kui seda vanuserühma vaktsineeriti. Sama anomaalia esines ka vanusegruppides 60-69 ja 70-79. Kui eelnevatel aastatel oli vanusegruppides 60-69-, 70-79- ja 80+ suremuse haripunktid olnud ühel ja samal perioodil, siis aastal 2021 registreeriti haripunkt ajal, mil vastavat vanusegruppi vaktsineeriti.

Andmetest jäi lisaks mulje, justkui muutuksid vaktsineeritud pärast teist doosi surematuks, sest nende Covidiga mitteseotud suremus oli nende hulgas korraga oluliselt madalam kui ajalooline suremus samas vanusegrupis. On ebatõenäoline, et vaktsineerimine vähendaks päriselt Covidiga mitteseotud suremust. Parim, mida vaktsiinidelt võib oodata, on Covid-surmade vähendamine ja see, et muudel põhjustel aset leidev suremus ei kasva. Autorite hinnangul oli ametlikus statistikas avastatud anomaaliate tõenäoliseks põhjuseks vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vale kategoriseerimine. Nii võib juhtuda, näiteks kui suremusstatistikas loetakse vaktsineerimata isikuteks ka need, kelle vaktsiinikuur on lõpetamata. Oluline on teadvustada, et märkimisväärne osa vahetuid kõrvaltoimeid ilmneb just 1-2 nädalat pärast vaktsineerimist, mil inimese vaktsineerimiskuur pole veel lõpetatud.

Prof Fentonil on üle 300 avaldatud publikatsiooni ja aastal 2020 avaldas ta mainekates teadusväljaannetes kümneid artikleid, mis käsitlesid Covid-statistikat. Ent alarmeeriv on täheldada, et vaktsiinide ohutuse ja efektiivsuse suhtes kriitilisi artikleid on prof Fentonil olnud keeruline, kui mitte võimatu avaldada.

Vaktsiinijärgne müokardiit on palju sagedam kui Ravimiameti andmetest nähtub

Prof Lutsar väitis, et müokardiiti esineb üle 40-aastastel rohkem põdemise kui vaktsineerimise korral, aga noorematel võib-olla (justkui poleks see päris kindel) rohkem vaktsineerimise kui põdemise korral. Ometi on müokardiit noortel meestel rekordiline vaid aastatel 2021 ja 2022, mitte aga aastal 2020.^[37] Kui müokardiidi peamine põhjus oleks põdemine (mitte vaktsiinid), siis peaks see olema nähtav juba 2020. aasta statistikas, ent see pole nii. Mahukas Iisraeli uuring, mis analüüsis vaktsineerimise-eelseid andmeid, näitas, et Covid-19 põdenutel ei esinenud müokardiiti ja perikardiiti rohkem kui mittepõdenutel.^[38] Seega peab nende haiguste sagenemisel olema muu põhjus. Lisaks näitasid uuringud juba mullu, et alla 40-aastastel meestel esines vaktsiinijärgset müokardiiti kordades rohkem kui haigestumise puhul.^[39] Sellest hoolimata on USA CDC ja mitmed Eesti spetsialistid jätkuvalt korrutanud, et müokardiiti esineb haiguse põdemisel sagedamini kui vaktsineerimise tõttu.

Lutsar näitas slaidi, millel müokardiidi esinemissagedus on 16-17-aastastel 1/5300 pärast tõhustusdoosi ja 1/7300 pärast teist doosi. Mitmed teised uuringud toovad välja aga palju sagedasema riski. Näiteks Hongkongi uuringus tuvastati 12-17-aastastel poistel müokardiidi sageduseks 1/2700.^[40]

Tai teadlaste prospektiivses uuringus esines peale Pfizeri vaktsiini teist doosi ligi kolmandikul 13-18-aastastest lastest südame-veresoonkonnaga seotud kõrvaltoimeid.^[41] Sealjuures 2,3%-l lastest tuvastati kas müoperikardiit, perikardiit või subkliinilise müokardiidi kahtlus. On paslik küsida, miks oli Tai uuringus südame-veresoonkonna kõrvaltoimete ja müokardiidi sagedus sadu kordi kõrgem kui teistes uuringutes? Peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et Tai uuring on seni ainuke prospektiivne uuring, kus ei oodatud, kuni lapsed jõuavad haiglasse, vaid neid jälgiti ning neilt võeti proove nii enne kui peale vaktsineerimist. Lapsed on vitaalsed ja nende südamekahjustus võib jääda esialgu kliiniliselt märkamatuks, ent võib tulevikus tõsta südamehaigustega seotud riske.^[42]

Tai uuringusse oli hõlmatud vaid 301 last, mistõttu peaksid teised uuringud saadud tulemusi kas kinnitama või need ümber lükkama. Siit jõuame aga kõige olulisema küsimuseni. Miks pole vaktsiinitootjad, CDC või mõni meditsiiniasutus lääneriikides korraldanud ühtegi (!) prospektiivset uuringut, selgitamaks välja koroonavaktsiinide mõju laste südame markeritele, kuigi juba 2021. a kevadel oli Iisraeli andmete põhjal ilmne, et mRNA vaktsiinidega kaasnes noorte meeste jaoks müokardiidi risk?

Lutsari hinnangul vajavad 5-18 aastased endiselt esmast vaktsineerimiskuuri ja üle 18-aastased kolme doosi, kuigi enamik neist on haiguse juba läbi põdenud. Miks soovitab Lutsar endiselt lastele ja noortele vaktsineerimist, kuigi on teada, et müokardiit ja perikardiit võivad jätta eluaegse südamekahjustuse, mis ei pruugi kunagi täielikult taastuda ja mille mõju tulevastele südameprobleemidele ei saa välistada? Enne koroonakriisi kogutud andmed näitavad, et müokardiiti põdenud inimese risk järgneva 5 aasta jooksul surra on 15-20%. Miks kinnitab siis CDC, et vaktsiinijärgne müokardiit lastel ja noortel on kergekujuline ja sellest taastutakse kergesti, olgugi et andmeid järgneva 5-10 aasta suremuse ja südamehaiguste kohta ei saagi meil veel täna olla?

Florida osariigi terviseamet andis 07.10.22 välja soovituse mitte vaktsineerida 18-39-aastaseid mehi mRNA vaktsiinidega. Florida uuring näitas, et 28 päeva jooksul pärast mRNA vaktsiini saamist kasvas südameprobleemidega seotud surmade suhteline esinemissagedus 18-39-aastastel meeste hulgas 84%.^[43] Florida terviseamet ei soovita vaktsineerida ka alla 18-aastaseid terveid lapsi müokardiidi ohu tõttu.^[44]

USA vaktsiinitüsistuste andmebaasile VAERS on aastatel 2021-22 tehtud üle 50 000 vaktsiinijärgse müokardiidi teate.^[45] Enne koroonavaktsiinide kasutuselevõttu teatati vaid üksikuist juhtumeist aastas. Varasemalt üliharuldane müokardiit on lastel nüüd sedavõrd sagedane, et USA-s viiakse läbi selle normaliseerimise kampaaniaid.^[46] Laste infarkte püütakse samas seostada näiteks videomängude mängimisega.^[47]

Paneme siia kõrvale Eesti statistika. Lutsar rääkis, et Eesti Ravimiametile on seni teatatud vaid 11 müokardiidi juhtumit, millest kuue puhul pidas Ravimiamet seost vaktsiiniga võimalikuks. Võttes arvesse manustatud dooside arvu on Eesti Ravimiametile tehtud u 20 korda vähem müokardiidi teateid kui VAERS-le.

VAERS-i andmed on alaraporteeritud

VAERS-le on 16.09.22 seisuga tehtud üle 31 000 vaktsiinijärgse surma ja üle 1,4 miljoni kõrvaltoime teate.^[48] Ühendkuningriigi, Euroopa ja WHO andmebaasidest leiab sama kurvad andmed. Ent terviseametkonnad ei näe ohusignaale. CDC ja FDA väitel pole enamik VAERS-le tehtud vaktsiinijärgsete surmade ja kõrvaltoimete teadetest seotud vaktsiinidega. Paraku on uuringud näidanud, et VAERS-i probleem on ala-, mitte ületeatamine, ehk et kõrvaltoimetest teatatakse vaid väike protsent (1-10%).^{[49] [50] [51] [52]} VAERS-le teate tegemine võtab vilunud meedikul vähemalt pool tundi, tavainimesel palju kauem, kui ta sellega üldse hakkama saab. Enamik teateid ongi tehtud meedikute poolt.^[53] Kuna valeteate esitamine on seaduse järgi kriminaalselt karistatav, võib nende reaalset hulka pidada marginaalseks.

Lutsari ettekandest jäi mulje, et Eesti Ravimiametile esitatud teadete arvu (7159) põhjal on vaktsiinijärgsete kõrvaltoimete esinemise sagedus haruldane – kõigest 0,35%. Ent põhjamaade madalaim kõrvaltoimete protsent ei tähenda seda, et vaktsiinid oleksid Eestis ohutumad kui mujal, vaid viitab hoopis sellele, et suur hulk kõrvaltoimete teateid jääb Ravimiametile tegemata.

V-Safe andmebaas: üle 7% vaktsineeritutest vajas arsti abi

Kõikide passiivsete ravimijärelvalve andmebaaside probleemiks on alateatamine. Aktiivseid ravimijärelvalve andmebaase, milles inimestelt kogutakse pärast vaktsiini saamist aktiivselt infot kõrvaltoimete kohta, on vaid vähestes riikides. Üheks näiteks on USA V-Safe’i andmebaas – rakendus, millega liitumine on vabatahtlik ja millesse inimesed sisestavad ise kõrvaltoimete infot.^[54] V-Safe loodi spetsiaalselt koroonavaktsiinide ohusignaalide tuvastamiseks. CDC lubas jagada avalikkusele õigeaegset ja läbipaistvat teavet vaktsiinide ohutuse kohta.^[55]

Ometigi ei pidanud CDC oma lubadust, ega avalikustanud V-Safe’i andmeid enne, kui need üle aasta kestnud kohtuprotsessi tulemusena kohtu korraldusel välja nõuti.^{[56] [57] [58]} Võime küsida, mida soovis CDC varjata? Selgus, et kõrvaltoimete sagedus on alarmeeriv. Tänaseks kohtu abil avalikustatud V-Safe’i ankeetandmed näitavad, et 7,7% vaktsineeritutest oli sunnitud pärast vaktsiini saamist pöörduma arsti poole abi järele (mis tähendas pöördumist EMO-sse, perearsti poole või hospitaliseerimist).^[59] Neljandik ei suutnud vahetult pärast vaktsiini saamist minna tööle, kooli või jätkata igapäevaste toimetustega.

V-Safe protokollis on nimekiri 15 kõrvaltoime kohta, mis on erilise järelvalve all.^[60] Nende hulka kuuluvad müokardiit/perikardiit, müokardi infarkt, anafülaksia, krambid, Guillain Barré sündroom, Kawasaki haigus, MIS-C, insult, transversaalne müeliit, surm, haigestumine Covid-19-sse jne. Kõige šokeerivam on see, et need üliolulised kõrvaltoimed on ankeedist välja jäetud ja seal on kogutud infot vaid kergete kõrvaltoimete kohta nagu nt külmavärinad, peavalu ja väsimus.

Tõsisemaid kõrvaltoimeid on võimalik sisestada ainult vaba teksti vormis, mida CDC pole siiani nõustunud avalikustama. Seetõttu jätkub kohtuprotsess tänaseni, nõudes, et CDC on avaldaks ka vabas vormis sisestatud info. On kõnekas, et CDC otsustas jätta ankeedist välja isegi müokardiidi, mis on koroonavaktsiinide tuntud kõrvaltoime.

V-Safe’i ankeetandmete põhjal on kõrvaltoimete esinemise sagedus u 40 korda kõrgem kui VAERS-s. Selle põhjal võib oletada, et VAERS-le on teatatud vaid 2,5% kõrvaltoimetest. Samas peab meeles pidama, et V-Safe’iga on liitunud vaid 10 miljonit inimest USA-s ning valim on seejuures pigem kallutatud vaktsiinide soosimise, mitte nende üle kaebamise suunas, sest V-safe’iga liituti peamiselt vaktsineerimise esimeste kuude jooksul, mil vaktsineeriti vabatahtlikult ja õhinaga.

Mitmed spetsialistid Eestis on avalikult väitnud, et inimesed mõtlevad endale ise kõrvaltoimeid välja. Näiteks rääkis Ravimiameti spetsialist Maia Uusküla 08.02.2022 toimunud Riigikogu avalikul sotsiaalkomisjoni istungil järgmist: “VAERS andmebaas on suur pott... Või prügikast, kuhu võib teatada kõigest. Kui me täna kõik kokku lepime, et me saadame sinna teatised sellest, et meile on kasvanud väike saba vaktsineerimise järgselt ja lusikas jääb käe külge, siis need asjad seal kajastuvad”.

Ometi pole VAERS-s ühtegi saba kasvamise juhtumit. Erinevad andmed kinnitavad hoopis, et VAERS-i jõuab vaid murdosa kõikidest teadetest. Uusküla suhtumine peegeldab vaktsiinitüsistuste eitamist, mis on Eestis ametkondade tasandil seni aset leidnud.

Vaktsiinitootjad ja terviseametkonnad on varjanud vaktsiinitüsistusi

Senised kliinilised uuringud on läbi viidud vaktsiinitootjate endi poolt ning võib vägagi kahelda, kui ausalt nendes on kõrvaltoimeid registreeritud – välja on tulnud hulganisti signaale kõrvaltoimete varjamisest. Lisaks pole vaktsiinitootjad olnud läbipaistvad ega avaldanud uuringute kõiki toorandmeid, võimaldamaks teistel teadlastel neid sõltumatult analüüsida.

Väljaande BMJ uurimusest selgub, et ettevõttes Ventavia Research Group (edaspidi Ventavia) läbi viidud Pfizeri vaktsiini kliinilist uuringut saatsid uuringuprotseduuride süstemaatiline eiramine, lohakas andmetöötlus, puudused teatatud kõrvalnähtude jälgimisel jne.^[61] Piirkonna uuringu juht Brook Jackson saatis 25.09.2020 FDA-le kaebuse, olles eelnevalt Ventaviat korduvalt ja tulutult probleemidest teavitanud. Ventavia vallandas Jacksoni hiljem samal päeval. Facebook ja faktikontroll nimetasid BMJ esitatud faktid on väärinfoks. BMJ vastulause omakorda sellele aga näitas veenvalt, et poliitiline faktikontroll eksis.^[62] BMJ alarmeeriv paljastus ei takistanud Pfizerit palkamast Ventaviat läbi viima järgmisi uuringuid. Siit tõstatub küsimus, kas Pfizerile ikka oli oluline uuringute kvaliteet või oli ettevõttel sootuks muud huvid?

USA senaator Ron Johnson korraldas 01.11.2021 Washingtonis istungi vaktsiinide ohutuse ja vaktsiinitüsistuste teemal.^{[63] [64] [65]} Tunnistustest ilmnes, et vaktsiinitootjad ja USA terviseametkonnad on eiranud ja varjanud tõsiseid vaktsiinitüsistusi nii kliiniliste uuringute ajal kui ka pärast vaktsiinide turule lubamist.

Üheks näiteks on 12-aastane tüdruk Maddie de Garay, kes sandistus Pfizeri kliinilises uuringus, veetis 2 kuud haiglas ning on tänaseks osaliselt halvatud, vajades ratastooli ja söötmisvoolikut. Tema 35-st kõrvaltoimest pole väljaande New England Journal of Medicine (NEJM) artiklis, mis kõnealust uuringut kajastas, mainitud ühtegi.^[66] Dr Robert Frenck, kes on artikli juhtautor, oli seejuures detailselt kursis tüdruku haiguslooga.^{[67] [68]} Dokumentides, millega Pfizer taotles FDA-lt erakorralist kasutusluba, on tüdruku kõrvaltoimeks märgitud funktsionaalne alakõhu valu.

Teine näide on Brianne Dressen, kellest dr Everaus toimunud konverentsil rääkis. Dressen sai AstraZeneca uuringus esimese doosi järel nii tõsise tüsistuse, et tal ei lubatud teist doosi saada. Ent tema kõrvaltoimeid ei kajastatud uuringu andmetes üldse. Analüüsist jäeti välja 223 inimese andmed (1,3% osalejatest), kes said vaid ühe süsti. Väljaande NEJM artiklis väidetakse, et osa inimesi lahkus uuringust teist doosi saamata, ent jäetakse mainimata, kui mitmed neist olid sunnitud uuringu katkestama tüsistuse tõttu.^[69] Erinevalt mRNA vaktsiinidest põhjustab AstraZeneca esimene süst tugevamaid kõrvaltoimeid kui teine. Jättes esimese süsti järgsed kõrvaltoimed uuringust välja paistab vaktsiin tegelikust ohutumana.

Pfizeri meditsiiniala juht dr Mace Rothenberg kinnitas 12.04.2021 väljaandele Washington Journal, et “otseselt ja ainult vaktsiinist tingitud surmajuhtumeid ei ole esinenud ”.^[70] Ent vastavalt esimese kolme kuu ohutusraportile (mille FDA avalikustas kohtuprotsessi survel), oli Pfizer juba enne seda (veebruaris 2021) teadlik 1223-st surmajuhtumist, millest suur osa leidis aset 24 tunni jooksul pärast vaktsineerimist. Sinna hulka kuulus ka 9 surmaga lõppenud anafülaksia juhtumit, neist 4 vaktsiini saamise päeval, mille seost vaktsiiniga on võimatu eitada.^[71]

FDA proovis aastakümneteks edasi lükata nende andmete avaldamist, mille alusel Pfizeri vaktsiin sai lõpliku müügiloa.^{[72] [73]} Kohtu korraldusel avaldatud dokumendid on paljastanud arvukalt ohusignaale, mida seni on varjatud.^{[74] [75] [76] [77]}

On paslik küsida, kui palju mõjutab FDA otsuseid asjaolu, et lõviosa nende eelarvest tuleb farmaatsiatööstuselt? Juba aastal 2017 moodustasid ravimifirmadelt saadud maksud FDA ravimite hindamise eelarvest 75%, kui aastal 1993 oli vastav näitaja 29%.^{[78] [79]} Euroopa Ravimiameti (EMA) eelarvest 89% tuleb farmaatsiatööstuselt (kui aastal 1995 oli see 20%) ning ÜK ravimiameti (MHRA) ja Austraalia ravimiamet (TGA) puhul on need protsendid vastavalt 86% ja 96%.^[80]

Väide, et mRNA vaktsiin püsib õlavarres, osutus ametlikult levitatud väärinfoks

Pfizeri ja Moderna vaktsiinide mRNA pole looduslik, vaid sünteetiline. Sudouridiiniga modifitseeritud sünteetiline mRNA on püsivam kui looduslik. Vaktsiinitootjad ei vaevunud uurima, kui kaua sünteetiline mRNA ja selle kodeeritud ogavalk püsivad kehas pärast süstimist. Väideti vaid, et mRNA püsib õlalihases ja laguneb loetud tundide kuni mõne päevaga. Tegelikkuses jõuavad vaktsiini koostisosad kehas praktiliselt igale poole – vereringesse, ajju, munasarjadesse, põrna jne.^[81] See ei saanud olla üllatuseks, sest nanolipiide, millesse mRNA pakiti, on varasemalt testitud ravimite viimiseks ajju.^[82] Uuring aastast 2017 näitas, et nanolipiide sisaldav mRNA gripivaktsiini jõudis katseloomadel paljudesse organitesse.^[83]

Kohtu korraldusel avaldatud salajase dokumendi põhjal oli Pfizer juba veebruaris 2021 teadlik, et põletikku põhjustavad lipiidid (ALC-315 ja ALC-0519) ei püsi süstekohas, sest neid leiti katseloomade puhul maksast, põrnast, neerupealsetest ja munasarjadest.^{[84] [85]} Sellest hoolimata serveeriti üldsusele müüti, et vaktsiin püsib süstekoha piirkonnas ega liigu mujale kehas. Biodistributsiooni otsustati inimestel mitte uurida.

Info selle kohta, et sünteetiline mRNA ja selle kodeeritud ogavalk püsivad kehas kuid, avaldati mainekas väljaandes Cell juba jaanuaris 2022, ent paraku pole see siiani laiemalt arstide ja meedia teadvusse jõudnud.^[86] Lisaks on dr Bruce Pattersoni juhitud uuringu põhjal vaktsiinijärgsete sümptomite all kannatavate inimeste kudedes ja immuunrakkudes ogavalgu määr kõrgem kui neil, kel pole vaevuseid ning seda ka mitmeid kuid peale vaktsineerimist.^[87]

Ogavalgu toksikoloogia

Lutsar tunnistas, et vaktsiinide kõrvaltoimeid võivad põhjustada ogavalgu ja lipiidsete nanoosakeste kompleksid. Ent tänaseks on piisavalt teadusuuringuid kinnitamaks, et ogavalk ja kaks lipiidi on kahjulikud ka täiesti iseseisvalt.^{[88] [89]} Kahe lipiidi toksilisuse kohta leidus teadusinfot juba enne koroonakriisi.^[90]

Pika covidi ja vaktsiinitüsistuste sümptomid kattuvad osaliselt, kuna probleeme tekitab mõlemal juhul ogavalgu toksikoloogia. Ogavalgu võime erinevate mehhanismide kaudu kahjustada organsüsteeme oli dokumenteeritud teaduskirjanduses juba enne Covid-19 vaktsiinide kasutuselevõttu ja tänaseks on avastatud kümneid mehhanisme.^{[91] [92] [93] [94] [95] [96] [97] [98]} Vaktsiinitüsistuste kohta on avaldatud enam kui 2000 eelretsenseeritud teadusartiklit. Uuringud ja arstide kogemus viitavad sellele, et ogavalgu toksilisus on kumuleeruv ehk kõrvaltoimete risk kasvab iga uue kokkupuutega. Seetõttu tasub kokkupuudet ogavalguga vältida nii viirusega kokku puutumise kui ka vaktsineerimise läbi.

Vaktsiinitüsistustega inimestel on soovitav kasutada meetmeid, mis hoiavad ära nakatumist või vähendavad viiruskoormust.^[99] Haigestudes on nii vaktsineerimata kui ka vaktsineeritud inimeste puhul tähtis varajane ravi,^[100] sest kuigi omikron tüvi ei põhjusta nii palju raskekujulist haigust kui varasemad tüved, võib pikk covid jääda vinduma mitmeks kuuks isegi siis, kui algne haigestumine oli leebe. Ühendkuningriigis kannatab pika covidi ja/või vaktsiinijärgsete sümptomite all 3% rahvastikust ning USA-s kuni 20%, ehkki pole päris selge, kui suur osa sellest tuleneb vaktsineerimisest, kui suur osa läbipõdemisest ja kui suur osa mõlema koosmõjust.

Koroonavaktsiinid ei vähenda pika covidi riski

Lutsar mainis, et vaktsiinid vähendavad pika covidi riski 15% võrra, mis tähendab sisuliselt olematut kaitset. Samas napib uuringuid, mis võrdleksid usaldusväärselt pika covidi esinemist vaktsineeritud ja vaktsneerimata inimestel.

Ühendkuningriigi Zoe Covid nimelise uuringu andmetel esineb vaktsineeritutel märkimisväärne risk saada koroona põdemise järel pikk covid.^[101] Risk on omikron tüve puhul seda suurem, mida lühem aeg viimasest süstist on möödunud. Teisisõnu, mida pikem aeg on vaktsineerimisest möödunud, seda väiksem on pika covidi oht. Tulemus vihjab sellele, et liiga sage kokkupuude ogavalguga suurendab riski pikaks covidiks.

Uuringusse polnud kaasatud vaktsineerimata inimesi ega ka lapsi, kuna nende arv polnud statistilise analüüsi jaoks piisav. Siit jääb õhku küsimus, kas vaktsineerimata inimeste hulgas esines pikka covidit ehk nii harva, et juhtudest ei moodustunud uuringu jaoks piisavalt suurt gruppi?