ILLUSIOON TÕENDUSPÕHISEST MEDITSIINIST

Margus Lattik

Märtsi keskpaigas avaldas maailma juhtivaid meditsiiniajakirju British Medical Journal (BMJ) artikli, milles autorid väljendasid muret korporatiivsete huvide kasvava mõju üle tänapäeva meditsiinis. Eri näidete ja kogemuste põhjal väideti loos, et paljud läbiviidavad teadusuuringud ei ole enam sõltumatud, vaid otseselt või kaudselt kallutatud suurkorporatsioonide huvidest. “Meditsiini valitseb väike hulk väga suuri ravimifirmasid, kes võistlevad küll omavahel parema aktsiapositsiooni üle, ent teevad kõik koostööd ravimituru laiendamise nimel,” ütlevad artikli autorid, Adelaide’i Ülikooli teadusuuringute juht Jureidini ning California Osariigi Ülikooli (CSUN) emeriitprofessor McHenry. Nad annavad oma loole pealkirjaks “Illusioon tõenduspõhisest meditsiinist”.^[1] 

Artiklis peatutakse “tõenduspõhise meditsiini” mõiste loomisel ja edendamisel. Autorid viitavad Karl Popperi kritiilise ratsionalismi filosoofiale, mis propageeris teaduse terviklikkust ja hoidumist lemmikteooriatest. Ometigi on loo kirjutanud teadlaste järelduseks, et tõenduspõhise meditsiini mõiste on tänaseks päevaks minetanud oma sisulise tähenduse. Mõiste eelduseks on alati olnud usaldusväärsed, sõltumatud kliinilised uuringud. Ent situatsioonis, kus riikidel puuduvad piisavad vahendid – või ka piisav poliitiline tahe – rahastada erinevaid meditsiinialaseid uuringuid, teevad seda enamjaolt ravimitootjad ise. Jätmaks muljet erapooletusest, raporteeritakse korporatsioonide rahastatud uuringute tulemusi seejuures mõnigi kord tunnustatud akadeemikute nime all, kes ei ole uuringutega reaalselt seotud.

Ravimitootjad on tihti ka otsustajaiks, milliseid uuringuid uute ravimite osas üldse läbi viia ja milliseid tulemusi avalikkusega jagada. Autorid toovad näiteid juhtudest, kus uurimuste negatiivseid tulemusi on varjatud ning toorandmeid on tulnud hiljem kohtu kaudu välja nõuda. Üks neist näidetest on firma GlaxoSmithKline’i gripivaktsiin Pandremix, mille ohud osutusid algul esitletutest kordades suuremaiks.^[2] 

Vabaturumajanduse eestkostjad on kiitnud tõuget, mille biomeditsiiniliste uuringute erastamine tootjatele esialgselt andis. Ent sellise poliitika pikaajalised, tahtmatud tagajärjed on olnud rängad. Nii nendivadki autorid: “Ärihuvide põimumine uurimiseesmärkide, ülikoolikavade ja seadusandlusega on kaasnähuna tähendanud hulga patsientide surma.”

Ehkki ülikoolid on minevikuski olnud seotud sihtannetuste ja eri fondidega, on nad siiski püüdnud täita tõekaitsjate ja ühiskonna moraalse südametunnistuse rolli. Riikliku alarahastuse tingimustes on paljud neist omaks võtnud aga neoliberaalse ideoloogia ning nõustunud oma toetajate ärihuvisid arvestama. Nad on lubanud korporatiivsetel huvidel imbuda akadeemilisse sfääri, muutudes ise ühiskonna vaimse eliidi asemel suurtööstuse tööriistadeks, kes edendavad sisuliselt vaid ettemääratud tooteid ja lähenemisi.^[3]  Loo autorid osundavad ühtaegu, kuidas akadeemiliste institutsioonide juhtideks on mõnigi kord professionaalsed rahanõudlejad ja mänedžerid, mitte oma valdkonna spetsialistid. Tööstuse ja akadeemia omavahelise suhte säärane moondumine seab küsimärgi alla kogu senise käsitluse avatud ühiskonnast.

“Nõuandekogude ja kõneisikuid koondavate agentuuride kõrgelt tasustatud arvamusliidrid esitlevad konverentsidel ja meditsiinihariduses korporatsioonide rahastatud katsetulemusi. Sõltumatute ja omakasupüüdmatute teadlastena toimimise asemel, kes hindaksid ravimi toimet seda kriitiliselt analüüsides, saavad neist turundusjuhtide keeles öeldult toote staarturundajad,” ütlevad Jureidini ja McHenry.

Harvad pole juhud, kus institutsioonide juhid on ise ravimifirmade aktsionärid, mis loob samuti huvide konflikti ühe või teise ravimi tunnustamisel. Sama kehtib riiklikke ameteid nõustavate teaduskodade kohta. Autorid viitavad seejuures ka probleemile, et uute ravimite kasutuslubasid väljastatakse sageli nägematagi ohutusuuringute toorandmeid.

Neli aastat tagasi ilmus teiseski tunnustatud teadusajakirjas Science^[4] artikkel,  mis leidis USA Toidu- ja Ravimiameti (FDA) hüvitisdokumente uurides, et mitmed selle ameti nõukodade liikmed olid pärast ametist lahkumist saanud personaalseid väljamakseid või uurimustoetusi eri ravimitootjatelt. Nelja aasta lõikes ulatusid need summad mõnel puhul üle miljoni USA dollari. Siit tõstatub arusaadavalt küsimus nõustajate soovitusel kehtestatud regulatsioonide ja väljastatud lubade objektiivsusest.

Olukord on sillutanud tee maailmavaatele, kus meditsiini fookuseks on saanud ravimite manustamine ja vaevuste allasurumine ning oluliselt vähem haiguste ennetamine ja nende põhjuste tuvastus. Kui meditsiini õpetavad ja uurivad institutsioonid peavad ühtaegu arvestama kellegi ärihuviga, on ka loomulik nende püüd lahendada igat vaevust majanduslikult tulusa ravimiga. Tervist tugevdavad meetmed, mida ei pea tootma või need ravimid, mille müügihind on väga madal, ei pääse siin löögile. Ka meditsiin allutub niiviisi turumajanduslikule loogikale, kus kõrgeimaks väärtuseks saab materiaalne kasum. Selline olukord seab ohtu aga mitte ainult inimeste tervise, vaid ka teaduse usaldusväärsuse ning ühiskondliku laiema sidususe.

Jureidini ja McHenry teevad oma artikli lõpetuseks rea ettepanekuid olukorra parandamiseks. Nad ütlevad, et ravimite kasutust reguleerivad ametid tuleks täielikult vabastada ravimitööstuse rahastusest, ravimitootmine tuleks maksustada ning saadud vahenditest tuleks läbi viia avalikud ja sõltumatud uuringud. Esmajärjekorras tuleks aga tagada anonüümsete uuringuandmete kohene kättesaadavus kolmandatele asjatundlikele osapooltele.